Wednesday, December 13, 2017

12.12.2017 Don't cry for us, Argentina...

Uskumatu, aga meie 18 päeva Argentiinas on läbi saanud! Veel viimane pool päevakest ja tuleb hakata tagasi lendama. Kui Ushuaias oli mul vaat et koduigatsus, siis täna Buenos Airese + 32- kraadises kuumuses ei tahtnud ma sugugi lumetormisesse Eestisse.
Tähistasime puhkuse lõppu hommikusöögiga traditsioonilises nurgapealses kohvikus, kus kelner meid juba nii hästi tundis, et teadis, mida me süüa tahame. Mina sõin oma tavalise Fresca Mattina (röstsai, apelsinimahl, juust, sink, toorjuust, moos ja piimakohv). Peale hommikusööki läksime kojuviimiseks maiustusi ostma ja siis oma röögatuid kohvreid kinni pressima. Väike pelg oli hinges, et Lufthansa paneb kohvrite kohutavat kaalu meile ikka väga pahaks.
Meie perenaine saabus 5 minutit enne kokkulepitud aega ja tormas kohe meid kõiki suudlema. Ka suure takso, kuhu meie kõigi kohvrid ära mahtusid, saime mõne minutiga ja isegi liiklusummikutest närisime end läbi. Lufthansa ei teinud kohvri kaalu peale (27,5 kg!) teist nägugi ja nii olimegi varsti nö eikellegimaal. Lennuk väljus saksa täpsusega punkti pealt ja kapten lubas sujuvat lendu.
Don' t cry for us, Argentina! Ehk kohtume kunagi veel. Tangokingade poodi ja Mar del Platale me ju ei jõudnudki...

11.12.2017 Päev Buenos Aireses

Varahommikul kella kuueks õnnelikult tagasi Buenos Airesesse jõudnud, tegime kodus kiire pesu ja vajusime mõneks tunniks sügavasse ja kosutavasse unne. Ärgates otsustasime, et hargneme päevasteks tegevusteks st Juku läks omaette jalutama ja meie Lembituga omaette linna peale chillima.
Seadsime sammud 9.juuli avenüü poole, sest selle tohutu laia, 10-realise peatänava peal polnud me veel oma jalaga astunud.  Päike paistis ja suurlinn elas oma elu. Äkitselt saime aru, et see linn on meile väga meeldima hakanud. Esimestel päevadel poleks seda arvanud. Laiad avenüüd, lopsaka rohelusega ilusad skväärid, arhitektuurne segadus kaunitest XIX majadest ja 1970-te kolemajadest, sõbralikud inimesed ja lahedad koerad. Nägime ühes pargiservas koerte hoiupaika - aiaga piiratud nurgakest, kus tädi sinna hoiule jäetud penide eest hoolt kandis. Penid vastasid laulukooriväärse ühendhaukumisega:)
Kosutasime end kohvikutes ja "töötasime läbi" Forida tänava. Florida on üks tuntumaid shoppinhutänavaid, kus on mitmeid kauneid ja pompöösseid XIX sajandi kaubamaju.
Retk lõppes minu jaoks jõulukingitusega. Lembit kinkis mulle väga ilusad rodokrosiidist kõrvarõngad. Rodokrosiit on nende rahvuskivim, mida kõige rohkem  leitakse Catamarca provintsist ja tänu millele mäed roosad paistavad.
Õhtul pidime Monika ja Kalviga milongale minema, aga Monika oli külmetunud ja meie nii väsinud, et otsustasime piirduda õhtusöögiga Palermos.
Palermo on endine itaalia immigrantide linnajagu, kus täna on kõvasti boheemluse hõngu. Väga palju seda avastada ei jõudnud, sõime õhtust ( vääga keskpärane) ja läksime ära koju. Mõte sellest, et ülejärgmise öö magame loodetavasti juba koduvoodis, tundus väga kena:)

Monday, December 11, 2017

10.12.2017 Ushuaia - Rio Gallegos

Pühapäev, 10. Detsember oli meil arvestatud sõitmise päevaks. Ushuaiast Rio Gallegosesse on üle 600 kilomeetri+ Magalhaesi väina ületus + 4 piiriületust. Peale laupäevaõhtust kõige mastaapsemat lihasöömisorgiat, mida ma siin kogenud olen, ägades välja maganud, olime juba 7.45 kohvritega liftis ja varsti autoga teel. Kahjuks oli pilves ilm ja sellest imekaunist orust, mis enne Ushuaiat on, me loodetud pilte ei saanud. Sõit oli igav - ilm pilves ja tee juba sõidetud. Mõned nandud ja guanakod tee ääres olid, aga see oli ka kõik. Kuni Tšiili piiripunkti jõudes näitas lahke noor piirivalvur, et meie auto vasak esikumm on pooltühi. Kui kõikide täiesti mõttetute piiriületusformaalsustega maha olime saanud, oli kumm täiesti toss. Mehed hakkasid ratast vahetama, aga kena blond    veterinaarameti amrtnik kontrollis läbi meie kotid ja kohvrid ja konfiskeeris minu armastusega tehtud võileivad. Vot ei tohi Tšiilisse taimse ja loomse päritoluga asju sisse tuua. Haa! Kontrollimata jäi minu kohver, milles oli tubli annus hommikusöögiks varutud sinki ja juustu.
Viimane piiriületus Tšiilist Argentiinasse oli küll tõeliselt skisofreeniline, aga.üle me saime ja nii olime Rio Gallegoses juba ca 5 ajal. Auto tuli ära anda kell 8.  Pingviine ei tahtnudki enam keegi õieti näha. Saime õhtusöögiks ühe jubedaima pizza (mida pärast isegi koerad väga ei tahtnud) ja proovisime igal võimalikul moel aega parajaks teha. Lahke Avise poiss jättis auto meie käsutusse kuni lennuki väljumiseni ja nii oli meil hea võimalus autos natuke magada. Keerasin end tagaistmel kerra ja uni oli magus, kui mulle hakkas tunduma, et midagi meeste häältes mulle ei meeldi. Selgus, et meie lend läks 10.12 hommikul kell 2.40, meie aga valmistusime lendama 11.12 hommikul 2.40. Võtaks Vanatont neid öiseid ja varahommikusi lende! Me olime just jõudnud rõõmustada, et kõik kulges nii ladusalt...Järgnes ca 3 tundi paanikat kuni checkin lahti tehti ja siis selgus, et pääseme pileti ümberregistreerimise tasuga a 20 euri ja mahume lennuki peale ka:)  Selle peale läksime tegime pitsikese viskit. Kolm tundi turbulentsi ja olimegi Buenos Aireses nagu õiged mehed kunagi. Lõpp hea, kõik hea.

Saturday, December 9, 2017

9.12.2017 Argentiina koerad

Argentiina koerad väärivad eraldi peatükki.  Neid on siin palju, neid on siin väga erinevaid ja nad elavad oma värvikat koeraelu.
Buenos Aireses oli palju väikseid sülekoeri, keda tänaval sageli ainult süles tassiti. Sageli peeti neid kahekaupa. Oli ka atsakaid labradore, kes taguotsa väntsutades laisalt rihma otsas lontisid ning isegi üks inglise buldog, kes kuuma käes silmi pööritas. Enamikul neist olid omanikud, kes oma lemmiku järelt hoolega koristasid.
Saltas ja mägedes elasid koerad tüüpilist lõunamaa koeraelu - iseseisvad, kõhnad, nahastunult tänaval magavad või asjalikult kuhugi tõttavad - polnud nende tegemised kellegi asi. Jumal teab, kas neil kusagil mõni omanik oli. Kurjad polnud nad üldse.
El Calafates olid koeradki orienteerunud turistide hordile. Silmis ahastav pilk, kõrvad vastavalt sellele, kas tuli süüa küsida või tänulik olla, õige nurga all, traavisid nad peatänava restoranide vahel ringi. Ühte profi nägin ma lauast lahkunud inimeste järelt taldrikut tühjendamas.
Aga koeraelu värvikaimad pildid on saadud Ushuaias. No vaadake kasvõi seda koerajalutajat, kel ühe rihma otsas üle kümne peni! Neil oli väga lõbus koos:)
Teine staar magas, kõht püsti, ühe kalli spordipoe sissepääsuvaibal ega lasknud end millestki segada. Ükski müüja teda ka segada ei püüdnudki...
Aga jalutades tasub vaadata kuhu astud, sest koeraomanikud siin kotikesega ringi ei käi...

9.12.2017 Jaganad - kõik mis neist alles

See pilt Ushuaia postkontori seinal on pea ainus jälg, mida täna Ushuaias kunagistest sõbralikest põliselanikest alles on.

9.12.2017 Ushuaia

Täna oli meil kavas muuseumide päev. Esimene ja kõigehuvipakkuvam oli jaganade muuseum. Jaganad olid Tulemaa põliselanikud, kes riideid ei kandnud, vaid määrisid end külmakaitseks hülge ja vaalarasvaga. Tänaseks pole neist enam ühtegi alles ja selgus, et isegi väike muuseum on kaks aastat tagasi kinni pandud. Ainus jälg jaganadest on seinamaaling kohaliku postkontori seinal.
Teine külastusobjekt, Museum del Fin del Mundo, on linnakese rannapromenaadil ja pakub peamiselt vanu fotosid ning mõnesid mööblitūkke. Enamus selgitustest on hispaaniakeelsed. Jaganade lugu pole mainimisväärseks peetud.
Ushuaia asutajaks peetakse kommodoor Lassarre'i ja asutamiseaastaks 1920. Enne seda oli siin vangla, kuhu jubedaimad kurikaelad saadeti. Millal vangla asutati, ei õnnestunud aru saada. Peamised sündmused linnakese elus tunduvad olevat riigi presidentide külaskäigud. 1990-tel sai Ushuaia Tulemaa provintsi keskuseks. Linnapildis näeb ohtralt teravatipulisi tornikesi, mis vahvalt mägedega harmoneeruvad. Turism pakub siin kõvasti tööd ja leiba, linn on turismibüroosid, hotelle ja restorane täis, aga inglise keele oskusega on lugu sellegipoolest üsna sant.
Täiesti petta oleme me aga saanud tuule küsimustes. Nii Marise juttude kui ka teiste allikate põhjal olime valmis selleks, et tugeva tuule tõttu tuleb käia poolkummargil. Meie oleme saanud ainult vaikset ilma - pole tuulepoegagi. Külm on sellele vaatamata, villane kampsun jope all on must have. Aga siin suvi - saialilled ja pojengid õitsevad ja õhtul on kella kümneni valge.

7.12.2017 Puerta Natales - Ushuaia

7.detsembri õhtul kella kaheksaks oli vaja jõuda maailma lõppu ehk Ushuaiasse. Varane hommikusöök, kohvrid autosse ja läksime. Esimesed paarsada kilomeetrit polnud tee ääres mitte midagi peale lõputu lageda tühjuse ja taamalt paistvate mägede. Vahel sekka lupiine ( neile paistab meeldivat siin kasvada) ja kohaliku metsa. See mets on ka pildil ja on eraldi juttu väärt. Kahjuks ei oska öelda, mis puudega tegu on, aga nad ei paista mädanevat, vaid kuivavad metsas ära. Ja nende otsas kasvab ohtralt halli habeme taolist sammalt. Keegi surnud puid metsast koristanud ei ole ja kogu krempel näeb välja tõeliselt kummituslik. Juku ütleb, et tema jaoks on see mets üks värvikamaid pilte kogu reisist.

Ostame vahepeal kohvi ja võileiva, mis maksab kokku kümneid tuhandeid (1 euro = 8 tšiili peesot) ja sõidame edasi. Lõpuks jõuame Punta Delgadasse, kust 20- minutilise praamisõiduga üle mere Tulemaale saab. Kes Saaremaa praamide üle viriseb, võiks tulla seda romu siin proovima. Reisijatele pole peaaegu üldse kohta ja esimese viie minutiga on laine Juku ja minu teksad märjaks visanud.

Tulemaa tervitab meid veel lagedama tühjusega kui seni nähtud ja üsna vinge tuulega. Sõidame, kuni San Sebastianis jälle üle piiri Argentiinasse saame, ja siis sõidame aga muudkui veel. Vahele teeme äpardunud katse Rio Grande linna külastada, aga see osutub nii militaarseks ja.inetuks, et me ei tule isegi autost välja. Kella vaadates taipame, et kui tahame lubatud ajaks Ushuaiasse jõuda, peame kõvasti gaasi vajutama. Tuiskame läbi sünge vihmasaju nii, et ei luba ühes ilusas orus endale isegi pildistamise pausi.

Jõuame õigeks ajaks linna, aga kulutame tükk aega sellele, et ühesuunalistel tänavatel oma maja leida. Ushuaia on mäeküljele ehitatud ja pakub oma tänavate kaldega tõsist konkurentsi San Fransiscole. Panin tähele, et siin hingeldavad mäest üles rühkides isehi kohalikud. Meie korter on tuttuus kahe toa ja miljonivaatega koht kesklinnas.siiani vist parim ööbimine. Seame end sisse ja suundume õhtusööki otsima. Liharestoran muidugi:) Lahke lihameister kutsub mind isegi küpsevaid lambakeresid pildistama. Hea söök ja magus uni:)